Emotsioone 45. Tartu Maratonilt

Olen Klubi Tartu Maraton üritusi pildistanud nüüdseks juba 10 aastat. Algas üheteistkümnes hooaeg. Nende aastate jooksul on kogutud tohutul hulgal elamusi ja mälestusi, samas mida aasta edasi, seda rohkem on hakanud kummitama tunne, et kõik rajad on tuttavad ja kõik kohad on juba läbi ja lõhki ära pildistatud. Oli vaja muutust ning seekord mõtlesingi, et võtame natuke teistsuguse lähenemise. Vähem niisama klõpsimist ja rohkem emotsioone.

Aga enne kui pühapäevase maratoni muljeid jagama hakata, ei saa üle ega ümber tulevastest maratoonaritest ehk siis laupäevastest lastesõitudest. Lapsed on tublid, kohe väga tublid. Vahepeal küll on tekkinud tahtmine vanematele meelde tuletada, et "rahu, see pole võistlus mõisa peale", aga tegelikult on pilt viimasel ajal paranenud.

Mis mulle seekord lastesõitude juures väga meeldis, oli see, et lapsed oskasid mäest laskudes kukkuda. Korraks tagumiku pidurit, uuesti püsti ja hooga edasi. Sellist suusad risti ja ninuli kukkumist märkasin ainult paari ning ka need lapsed, kes ninapidurit kasutasid said kiirelt püsti. Finishis ootas kõiki traditsiooniline kingikott ning minu arvates väga ilus EV100 sümboolikaga medal.

EV100 sümboolikaga laste medalid

Nüüd aga pühapäeva ja 45. Tartu Maratoni juurde. Maraton on alati olnud võimsate emotsioonide allikas. Kuigi viimasest korrast, kui ma ise mõnel Klubi Tartu Maraton üritusel stardijoonele asusin on möödas omajagu aastaid. Siis endiselt, stardipaugu ja René Eespere kirjutatud maratoni hümni kõla toovad külmavärinad ja loovad teatava pühaliku hetke, kui kogu see inimmass Tehvandi staadionilt liikkuma läheb.

Selleks, et neid emotsioone paremini leida otsustasin seekord võtta rahulikumalt ning suhelda inimestega. Rääkida võistlejatega ning ka nendega, tänu kellele see maraton teoks saab. Nüüd kui kõik on päevakese settinud, siis võin julgelt väita, et see oli üks lahedamaid maratone minu jaoks. Isegi neist põgusatest vestlustest õhkus sedavõrd palju positiivsust, et saani peal ühest TP'st teise liikudes püsis naeratus püsivalt näol. Üldse oli neid naeratusi palju. Eks kindlasti oli oma roll siin mängida ilusal lumevaibal ning faktil, et maraton toimus üle mitme aasta jälle oma õigel rajal Otepäält Elvasse.

Maraton on rõõm!

Ning see hea tuju püsis rajal hoolimata erinevatest sekeldustest. Näiteks võistleja nr. 600, John Kaju sai ebaõnne osaliseks juba raja 10'l kilomeetril, 2 km enne esimest TP'd. Nimelt laskumisel kaasvõistlejaga kokkupõrke vältimiseks kiire rajavahetuse käigus suutis ta lõhkuda omal suusa sideme ja nii tuligi 2. kilomeetri jagu harrastada sellist jooksen-libisen stiili, kuni õnnestus Matu TP's TOKO suusaabi poiste käest uus suusk asemele saada ja sellega siis oma maratoni jätkata.

John Kaju uue suusaga
TOKO Suusaabi

Nii mõnigi võistleja mainis, et rajal siiski annab tunda hilja saabunud talv. Peamiselt kurdeti just selle üle, et trenniks ja korralikuks valmistumiseks on võimalusi vähe olnud. Näiteks Ande TP's kohatud Tarmo Moor Lääne-Virumaalt ütles, et temal on see talv suusakilomeetreid kogunenud kuskil 100 kanti, millest klassikat ainult 30 ümber. Seega maratoni päeva lõpuks saab klassika kilomeetrite arv kolmekordistatud.

Tarmo Moor

Küll aga oldi õnnelikud, et talv ikkagi tuli ning, et suur suusapidu ikka originaal rajal toimuda saab.

Kuigi minu, kui täiesti suusa võõra inimese jaoks on kõik, kes selle maratoni distantsi ettegi võtsid juba korralikud kangelased, siis alati leidub ka neid, kes millegi poolest veel eriti silma paistavad. Eks uudistest on ilmselt paljud juba kuulnud näitleja ja hobi-triatleedi Raivo E. Tamme viimasest maratoni kogemusest 35. aasta eest. Vähemalt raja 12. kilomeetril Matu TP's oli Raivo ülimalt optimistlik ning arvas, et seekordset sõitu eelnevaga küll võrrelda ei saa ja olud on ikka palju paremad.

Raivo E Tamm

Või siis üks härra, kes on mulle juba mitme aasta jooksul erinevatel maratoni üritustel silma jäänud. Alati positiivne, alati energiat täis, alati õnnelik. Selleks härraks on seekord numbri 1334 all sõitnud, 1951. aastal sündinud Juhan Änilane Viljandimaalt.

Juhan Änilane

Seekord oli aega Juhaniga ka paar sõna vahetada ja eks uurisin ikka, et kuidas rajal läheb, kas on raske ning palju suusakilomeetreid käesoleva talvega juba kogunenud on. Selgus, et Juhani jaoks oli 45. Tartu Maraton selline hea kiire trennisutsakas, sest hetkel valmistub ta paari nädala pärast toimuvaks Vasaloppetiks, kus tuleb läbida juba 90 km. Igatahes suusakilomeetreid on tal see talv kogutud juba aukartust äratav kogus, nimelt 600km kanti. Igatahes, müts maha ja head libisemist Vasaloppetile.

Ning kõige meeldejäävam võistleja, kes rajal silma jäi oli Erik Schultz, kes läbis maratoni suuskadele ehitatud kelgul istudes. Sellised mehed ja ka naised panevad alati oma kõikvõimalikele raskustele hoopis teise pilguga vaatama. Eks teinekord olekski vaja omale öelda, et "Vähem vingumist, rohkem tegusid". Ei saa olla oma mugavustsoonis kinni.

Erik Schultz

Ja jõuamegi nende inspireerivate inimestega lõpuks ka nendeni, tänu kellele see maraton üldse teoks saab ja on just selline nagu ta on.

Lubage tutvustada, Mari Eranurm Peebu TP'st.

Mari Eranurm

Sel hetkel kui mina Peebu TP'sse jõudsin olid Maril parajasti käed tööd täis järjekordse laari mustikasupi kokku segamisega, aga natuke juttu õnnestus ikka puhuda. Mari ei osanud täpselt isegi öelda, et kui kaua ta on maratoni üritustel TP's abiks käinud, aga vestluse käigus jõudsime järeldusele, et oma 20 aastat võib ära tulla küll. Mari ise ei oli tüüpilise eestlase kombel algul küllaltki tagasihoidlik, et mis nüüd tema ja et veel pilti tehakse jne. Aga nooremad kolleegid punktist tegid õige kiirelt selgeks, et mis on Mari suur roll selles punktis. Nimelt alati, kui võistlejate read lõpu poole juba hõredamaks jäävad ja aega rohkem käes, siis hakkab Mari võistlejatele valmistama "Vanaema Mari võileibu". Retsept on lihtne ja ära proovitud ning põhineb 100% TP menüül. Selleks on leib, hapukurk ning näpuotsaga soola peale. Vahetult enne Peebu TP'st lahkumist valmistas Mari mullegi ühe oma võileiva ning peab tõdema, koos maitsevad need asjad tõesti paremini kui eraldi :) Seega järgmine kord soovitan tarkusetera kõrvataha panna ja Peebu TP's vanaema Mari võileibu küsida kui just parajasti finishisse kiiret pole.

Ühtlasi oli tore tõdeda, et Peebu TP's kasvatatakse juba ka uut põlvkonda maratoni abilisi peale.

Järelkasv :)

Matu TP's sattusin aga rääkima sealse pealiku Voldemar Tasa ehk Volliga. Uurisin, et mis kellast tema juba platsis on olnud ja punkti püsti seadnud. Selgub, et selleks ajaks, kui liidrid Matu punkti jõuavad on tema tööpäev kestnud juba üle 3 tunni. Nimelt tema jaoks sai päev alguse kell 6 TP parklate lumest puhastamisega. Ühtlasi märkis Volli ära, et kuna Matu TP on kõige esimene punkt rajal, siis tuleb selle punkti ettevalmistamisel eriliselt rõhku panna suurele läbilaske võimele, kuna seal on veel rahvas endiselt ühes suures grupis koos. Tööd jätkub küll küllaltki lühikeseks ajaks, aga see-eest on see aeg intensiivne.

Matu TP

Rääkides Tartu Maratoni TP'dest, ei ole võimalik saada üle ega ümber Palu TP'st ning sealsest pealikust Kalevist, kes siinkohal on pildile püütud koos Klubi Tartu Maraton majandusjuhi Arvi Suurperega.

Palu TP pealik Kalev koos Arvi Suurperega

Kalev on selline mõnus muhe ehe Eesti mees. Ning tema tegemisi punktis jälgides jääb tahes tahtmata mulje, et ta tunneb vähemalt pooli maratonil osalejaid isiklikult ning mis kõige erilisem, tal on mingid täiesti müstilised salavarud, kust ta teab täpselt kellele mida. Eks ilmselt seepärast ongi alati kõige suurem pidu just nimelt Palu punktis. Sügiseti, Tartu Rattamaratoni aegu on tal isegi punkpilli orkester punkti mängima võetud, niiet kui pidu, siis ikka korralikult. Igatahes, kui järgmine kord satute Palu TP'd läbima, siis hõigake talle üks korralik "Aitähh!". Ta on selle ära teeninud :)

Seekord oli aga minu jaoks rajal siiski ka midagi uut. Nimelt juba fotomemos, mille klubi mulle tellimusena ette andis, oli mainitud, et rajal on ka Maks ja Mooritsa grillpunkti. Vat see oli minu jaoks uus asi. Ma olen ikka mitmel aastal nalja visanud, et ainus asi mis maratonirajalt veel puudu on, on üks korralik šašlõki TP. OK, šašlõkki siiski ei saanud, aga grillvorste ja lihapalle/kotlette küll. Niipea kui saaniga punktis seisma jäime oldi kahvli otsa torgatud sooja grillvorstiga meil vastas. Vot see on alles teenindus.

Maks ja Mooritsa grillpunkt
Värsked grillvorstid

Ning juba traditsiooniliseks saanud Löfbergs Lila kohvipunkt 3 km enne finishit oli seekord Eesti Vabariigi 100'da sünnipäeva puhul ka omale uue kuue selga saanud.

Üldse tuleb mainida, et seekord jäi rajal silma väga palju erinevaid sini-must-valgeid suusakostüüme ja peab tunnistama, mulle isiklikult kohutavalt meeldib sinine värv valgel taustal, lummav.

Löfbergs Lila kohvipunkt
EV100

Ja siinkohal ongi paras hetk maratonile selleks korraks joon alla tõmmata, võtta müts maha kõigi nende ees, kes selle raja läbisid või selle talvise laulupeo toimumisele kaasa aitasid. Aitähh teile kõigile nende emotsioonide eest, vinged olete!

Õnnelikult finishis
Õnnelikult finishis

Selline oligi 45. Tartu Maraton läbi minu, kui maratoni fotograafi silmade. Loodetavasti meeldis teile selline kokkuvõte.

Ning ühtlasi ka suured tänud mu saani juhile Mario Karotammele hea ja turvalise sõidu eest.

See more in 45th Tartu Marathon

Categories: Estonia, Sport

elva maraton murdmaa otepää suusatamine tartu maraton

Share: Twitter Facebook Pinterest Tumblr Google+