Tere hea külastaja, mina olen Tarmo Haud ja eelkõige tutvustan ma end siin internetilehel kui hobifotograafi. Tegelikuses on see üks minu päris mitmest hobist, aga kuna sellega olen ma tõsisemal kujul vast kõige kauem praeguseks tegelenud, siis üritangi tutvustada end sellest aspektist. Sündinud olen ma '82 aastal Tartus ja üldiselt võingi end tartlaseks pidada, kuigi vahepeal on mõned aastad ka Tallinnas oldud. Fotoaparaat sattus mulle kätte õige varakult juba ja seda suuresti tänu oma vanaonule, kes oli samuti hobifotograaf. Mäletan, et alati koos vanematega vanatädi ja -onu juurde sünnipäevadele minnes tundusid mulle eriti huvitavad seintel rippuvad pildid, kuni ühel päeval vanaonu vist leidis, et kõige lihtsam moodus sellest noorest pädarikust rahu saada on talle fotokas kätte anda ja seda kasutama õpetada. Sealt algaski minu tee fotograafia vallas. Aasta siis oli vast mõni 80'date lõpust. Tollal noorele poisile oli ju hirmus põnev käia fotokaga ringi ja tüüdata vanemaid sugulasi. Ning hiljem täieliku müstika valdkonda kuulus kogu pildi valmistamise protsess: fotofilmi ilmutamine, igast keemiavannidega möllamine ja voila, oligi pilt olemas. Oma elu esimese palga, 500.- suutsin samuti 1995. aastal kulutada esimese isikliku fotoka ostmise peale. Tagantjärgi vaadates ajab omajagu muhelema tol hetkel tehtud valik. Minu esimeseks fotokaks sai firma Olympic(ei, mitte Olympus) poolt toodetud täisautomaatne seebikarp. See aparaat tegi peaaegu kõike ise. Fokusseeris, keris filmirullist järgmise kaadri ise ette, keris pärast ise filmirulli algusse tagasi. Hullult põnev värk, aparaat müriseb ja ragiseb käes ja tead, et miskit toimub. '98 aastal sain ma suuresti enda valdusse ja vabalt kasutamiseks kooli digifotoka. Kahjuks ei mäleta ma sellest fotokast eriti muud, kui et tegemist oli suht suure kobaka, 3x opt zoomi ja 1MP sensoriga Epsoni kaameraga, millele oli näpuotsaga antud sisemist mälu. Mälukaarti tollal koolil ei olnud. Võin nüüd eksida, aga ilma mälukaardita sai vist tolle aparaadiga teha ca 24 pilti. Milline kokkusattumus, umbes samapalju kui väiksemale filmirullile. Kuna digiaparaadiga enam iga klõps ei maksnud, siis loomulikult sai sealt alguse selline massiline klõpsimine, mis tipnes sellega, et peale keskkooli lõpetamist 2001 aastal tuligi omale osta juba isiklik digifotokas. Selleks sai Canon PowerShot A40, 3x optilise zoomi ja 2MP sensoriga isend. Juurde sai ostetud veel 8MB suurune mälukaart ja pildistamine võis alata. See oli aparaat, millega ma hakkasin sedakorda rohkem fotograafiasse süvenema kui seda oli varasem niisama point and shoot stiilis klõpsimine. Tolle kaameraga sai isa õpetusel täpsemalt selgeks tehtud, mis on säriaeg, mis on ava, mis on ISO. Need märksõnad teada, sai hakata katsetama. Sealt edasi tuli juba grammike uuem kaamera Canon PowerShot A60(parameetrid suuresti samad, mõned asjad olid vist paremad), ning sealt edasi sai jõutud juba oma esimese digipeegli peale - Canon EOS 350D.
Kuna peegelkaamera soetamine avas võimalused oluliselt paremal tasemel fotograafiaga tegelemiseks, siis sealt edasi mingil hetkel olin jõudnud juba sellele tasemele, kus julgesin ka end ise välja pakkuda mõnele poole pilti tegema. Sellist pool hobi, pool töist fotograafi ametit olen tänaseks pidanud 4 aastat ja selle aja jooksul on mul olnud meeldiv võimalus pildistada ja tänu sellele osa võtta paljudest huvitavates üritustest, kuhu ma ilmselt ilma selle fotograafi tööta poleks sattunud. Selliste ürituste hulka kuuluvad kindlasti kõik Tartu Tudengipäevade, Klubi Tartu Maraton ja Eesti Firmaspordi Liidu üritused. Lisaks olen käinud nii mõneski pulmas fotograafiks. Tänaseks päevaks ongi kuidagi välja kujunenud vast minu puhul kaks spetsialiteeti: spordi- ja pulmafotograafia. |
